Osaka

Helloouu!!!

Mul siin Osakas veidi vaba aega... nii päris mitu head tundi, teen vast väikese ûlevaate eilsest ja tänasest, te unimütsid seal Eestis peaksite ka varsti üles ärkama.

Eilne päev  oli vist üks kurvemaid aga samas põnevaimaid päevi üldse. Tõeliselt kurb oli kõigiga hüvasti jätta ja ma pole ammu nii palju pisaraid valanud. Aga ega see polnud hüvastijätt ju igaveseks!! ;)

Päev algaski vanematega hüvasti jätmisega, edasi viis Anu mu sadamasse, tegime väikse kalli ja paar pisarat ning siis oligi Gretsi kord. Õnneks ta oli endale lubanud et ei nuta ning seetõttu pisaraid ei tulnud. Küll aga tegi ta mulle kingituse mis heas mõttes laevas väikse pisara kiskus küll - nimelt kinkis ta mulle Aussi dollareid et ma ikka kõhu täis saaksin kui mu enda raha mis oma Aussi kontole kandsin kuhugi kaduma on läinud ning raamatu "Minu Austraalia" mille ma muide laeva- ja lennukisõiduga läbi lugesin ning mis mulle mingis mõttes indu andis kuigi see tsiika seal leidis mehe ja abiellus ja sai lapse ning seda tööjuttu oli seal tsipake vähem või noh tähtsam oli see eraeluline pool.

Muide laevas oli nii palju turiste -  Usakad, japsid, hispaania keelt kõnelevad lõunamaa rahvas, itaallased. Sadamasse jõudsin ja sinna kolmandale kobides nägin kohe Jaapani lastest koosnevat turismigruppi mis oli üpriski suur ning Grets tegi nalja, et ilmselt mõtlesin, et olengi juba Osakasse jõudnud.

Edasi tuli juba hüvastijätt onuga kes mind lennujaama viis ning sealt hakkaski minu iseseisev seiklus pihta.

Juba see Vantaa lennujaama check-in oli seiklus. Küsisin sealt töötajalt abi, et kuhu ma minema pean check-ini tegema, mõlemal pool oli Finnairi pagasi äraandmine aga check-ini ei näinud. Suunas mind siis automaadi juurde, teen seal oma asjad ära, pileti saan aga pagasilipikut mitte. Läksin uuesti tädi juurde, üritas siis ise teha ja lõpuks suunas mind pagasi äraandmise järjekorda. Parajalt pikk muidugi ja kui kord minu kätte jõudis palvetasin, et kott liiga raske ei oleks. Panin kaalule ja oh imet, ainult 11 kg, endale tundus küll nagu tassiksin rasket pommi seljas, üks õlg siian valus. Aga igatahes kaal sobis ja kõik oli juba okidoki kui letitaga olev naine muigas ja küsis, et kas ma oma kontaktandmed panin pagasile juhuks kui sellega midagi juhtuma peaks. Sai ka see tehtud. Turvakontroll ja muu sai läbitud juba kiiresti, ilmselt oli ärevus sees korralik.

Pidin veelkord veenduma, et ma ikka oskan endale kohti valida. Sain sellise koha kus eesistuv naine lasi kohe lennu alguses oma istme mulle sülle ning taga istuv naine koguaeg rahmeldas ning liigutas mu tooli. Aga vana rahu nagu ma olen, ei teinud välja sest vähemalt sain kaks korda selle 9 ja poole tunni jooksul kõhu täis süüa ning mulle kirjutatud kirju lugeda. Magada väga ei kannatanud, tehti küll Eesti aja järgi kell 7-8 õhtusöök ja siis enne 10 pimedaks kõik et magada saaks aga kes siis kell 10 juba magama läheb?? :D Mul tuli ikka uni siis peale kui Eesti aja järgi hakkas kell 3 saama ja me Osakas maandusime, siin muidugi oli kell 9 saamas. Väike turbulents oli kah viimasel tunnil, ajaski korralikult hommikusöögi segi, sest aru ma ei saanud mida ma sõin :D Mingi uutmoodi munapuder vist oli. Ja muidugi oli kõige parem see kui piloot ütles, et Osakas on +27 kraadi ja juba kell 9 ning kuidas ma vahepeal arvasin, et maandume merre aga siis suutis ikka lennurajale rihtida ( panen aknast tehtud pilte ka Osakast haha mis siis lennujaamast on eraldatud merega ning kuhu sõidab ligi tund aega).

Ahjaaaa need kirjad on ikka omaette teema. Täiesti kohutav et ma sellele ideele tulin. Ma ei suutnud mitte ühtegi nii lugeda, et pisarad ei oleks jooksnud. Mul on teiega ikka vedanud!!! :) Aga kuna siin Osaka lennujaamas ei ole sellist asja nagu postkontor siis ma teile veel vastata ei saa kahjuks.

See lennujaam on ka omaette müsteerium. Kui ma pilte kunagi saan panna siis näete isegi. Ainult GucciMucci põhimõtteliselt, üks pood kallim kui teine. Mõtlesin et lähen vaatan huvi pärast mis naiste käekell maksab ja 419 000 yeeni oli hinnaks. Minu 8000 yeeni mis vahetasin kaasa ja eurodes on kuskil 60 eurtsi ikka kahvatus selle summa kõrval. Aga võibolla silm pettis ka ja oli ainult 41 900 yeeni, haha. Aga jaapanlased on väga sõbralikud, tänavad koguaeg, poest ei saa enne välja kui kõik vastutulevad töötajad pole enne ära sind tänanud. Halb nali ka siia lõppu: saan kohati tunda mida pikad inimesed tunda saavad, lihtsalt vaatad üle kõigi peade, muidugi mitte üle kõigi peade aga peaaegu.

Ja loodetavast saan ikka Cairnsi lennule. Ma tean kust see väljub aga kuna jaapanlaste inglise keel ei ole kiita siis ei suuda ma aru saada kus ma selle check-ini teen või nad ei saa aru mis ma küsin. Aga emps ära muretse, natuken on veel lennuni aega, ma varsti lähen küsin uuesti jälle.

Igatahes tere varahommikut mu kodumaalased!!